Vajalik on mingi organisatsioon, mis vastutab otsuste eest – peale täitevvõimu, mis vigade puhul saab osundada, et rahva enamus ju tahtis nii. Täiesti nõus, et referendumeid peaks olema palju rohkem, kasvõi kord kuus. E-referendumite ideesse suhtuks skeptiliselt, sest võib juhtuda samuti, nagu kommentaariumidega, et kõigepealt tormab kohale käratsev makaagikari – ja asjalikumaks läheb asi siis kui asjalikumad inimesed kohale jõuavad, kui üldse. Ka on nii mõnegi asja lahendamine referendumitega raske. Nt. tundub, et paljudel inimestel on veendumus, et kui raha vähe, siis peaks trükimasinad käbedamalt käima panema. Sedatüüpi küsimusi referendumiga otsustada ei saa.
Nt. politsega on mei igaühel kokkupuudet olnud – ja sageli ebameeldivat. Aga hullem kui politseinik tee ääres on tema puudumine sealt. Rahvahääletus aga võiks viia tulemusele, et liikluspolitsei võiks likvideerida, kuna kiusab liiklejaid.
Siim Aid
08. January
Mina näen siin ohtu totaalse meedia poolt läbi Novgorodi WC suunatava lauspopulistliku riikluse tekkeks. Ilus on uskuda, et rahvas teeb alati tarku otsuseid, kuid reality show näitab, et rahvas teeb tavaliselt populaarseid otsuseid, mis võivad lõppeda riikluse pankrotiga (eriti veel, kui see sisaldab kohustusi) – kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim? Kui Eesti ühiskonna valmisolek demokraatiaks jõuab kunagi samale tasemele Šveitsiga, siis võiks ju seda arutada, aga praegu ??? … kui see läbi läheks, siis kasvaks ilmselt hüppeliselt paadipõgenike arv siit riigist.
link: personainfieri.wordpress.com/2012/06/01/novgorodi-wc-kui-totaalse-meedia-poliitiline-instrument/
Holger Mö–lder
10. January
Võimalus valida on kodaniku õigus delegeerida oma maailmavaadet teostama talle sobivaima programmiga erakond. Kui sellist ei leidu on parem kui ta ei valiks. Valimised on võimalus muuta paljude inimeste tulevikku, isegi riigi saatust. Osalemine ja otsustamine valimistel tähendab ka antud hääle eest vastutamist, võimet oma valikute tagajärgi ette kujutada. Ei ole mõeldav, et inimene oleks 24h/365p valimiskeskkonnas ja omaks kompetentsi kõigis etteantud küsimustes.
Idee valijat valima kohustada aga ei kannata kriitikat. Kui puudub kompetents, ei ole selline hääl mitte ainult ebakvaliteetne vaid lausa ohtlik- ta ju ei tea, mida otsustab. Aga kästi otsustada. Kes sellise valiku tagajärgede eest vastutab?
Joel-Fredi Jõgise
09. January
Kuigi mulle meeldiks elada riigis, kus enamik kodanikke on huvitatud ja valmis kujundama pidevalt seisukohti ühiselu puudutavates küsimustes, näitab paraku senine inimkonna kogemus, et sellist riiki pole veel olnud ja kardetavasti ei tulegi. See tähendaks aga seda, et neil e-referendumitel osaleks vaid väike osa ühiskonnast ja need ei pruugi tingimata esindada enamuse huve. Ehk siis tulemuseks oleks demokraatia allakäik. Selles mõttes on esindusdemokraatia kindlasti funktsionaalsem, eriti kui seda toestab osalusdemokraatia võimalus (nagu siinne keskkond).
Marek Tamm
08. January
Jääb arusaamatuks, kuidas hakkab seadusloome toimima. Viimati juhtisin avaliku teabe seaduse muutmise eelnõud, mis nõudis mitu koosolekut erinevate osapooltega optimaalse lahenduse väljatöötamiseks. Kas sellega hakkab rahvas tegelema? Või deligeerime seda ministeeriumitele?
Kas tulumaksu suurus pannakse ka referendumile? Kas vastusevariandiks on ka 0%? Kui 0% läheb läbi ja järgmise aasta riigieelarve on korralikus miinuses, mida me siis referendumil küsime? Muide, kes eelarvet koostab?
Šveitsis on muide enamus referendumitest vabatahtlikud. Valdav enamus seadustest ei jõua seal referendumitele.
Andrei Korobeinik
08. January