Ei ole demokraatlik valimistel eelistada lastega valijat ilma lasteta valijale. Nagu viidatud, tähendaks see tsensuse kehtestamist, ehk ühtede valijate eelistamist teistele mingi tunnuse, hetkel laste arvu, alusel. Kui mõni erakond positsioneerub lastega peredele, siis peab ta oma sõnumi suunama nende valijate häälte püüdmiseks, mitte aga muutma valimisseadust, et tekitada valijaid juurde. Naljaga pooleks võib prognoosida parteiliste lastekasvatuste tekkimise, sest mida enam lapsi suudab noorpoliitik parteile “toota”, seda suurem võimalus on erakonnal saada valituks. Laste planeerimine aga ei peaks olema “riiklik tellimus”, sest see paneb küsimuse alla perekonna enese (jätku)suutlikkuse need lapsed täisväärtuslikult üles kasvatada ja koolitada. Kui riik tellib, siis las kasvatab ka üles. Kvantiteet ei tohi saada primaarseks kvaliteedi ees ja ka poliitika ei vaja selliseid kvantitatiivseid survegruppe. Iibeprobleemi ei peaks lahendama seda politiseerides ja valijaid vastandades.
Joel-Fredi Jõgise
09. jaanuar
Laste valimisõigus sisaldab kahte võimalust: kui tahetakse laste eest anda vanematele lisahääli, siis on see tagasipöördumine tsensusdemoraatia juurde. Pole erilist vahet, kas siduda hääleõigus varandustsensusega (sul peab olema piisavalt pappi), soolise tsensusega (hääletavad ainult mehed) või siis lastetsensusega. Kindlasti tähendab igasuguste tsensuste kehtestamine vähem võrdõiguslikkust ja vähem demokraatiat.
Kui alandada aga valimisiga üldiselt, siis tuleks seda vaadelda samas kontekstis teovõime ea alandamisega. Valimine tähendab ka vastutamist. Kui leitakse, et 12-aastane on valmis vastutama, siis minugipoolest, aga sel juhul peaksid talle laienema ka kõik teised täisealise kodaniku õigused ja kohustused, sest vastasel korral jääb see lihtsalt populistlikuks katseks odavalt hääli saada.
Holger Mõlder
08. jaanuar
Valimised on võimalus muuta paljude inimeste tulevikku, isegi riigi saatust. Osalemine ja otsustamine valimistel tähendab ka antud hääle eest vastutamist, võimet oma valikute tagajärgi ette kujutada, võtta nende eest vastutus.
Eesti seadusandluse kohaselt on täielik teovõime 18-aastaseks saanud (täisealisel) isikul. Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) on piiratud teovõime, sellisel piirangul on omad põhjused. Kui aga eeldame, et last esindab tema vanem, siis millised on sellise volituse alused riigiõiguse seisukohalt? Mure iibe pärast on mõistetav, aga kas soovitakse, et lapsed sünniksid vastutustundlike vanemate perre neile sobival ajal ja vanemad oleksid suutelised neid kasvatama ja koolitama või tahetakse riigile “toota” mingeid umbmääraseid valijaid? Ehk ei asu hoovad, millega rahvastikuprobleeme lahendada, mitte valimiskastide küljes, vaid kusagil mujal?
Joel-fredi jõgise
08. jaanuar
Pooldan lastesõbralikumat poliitikat, kuid mitte sellisel moel. Olen esitanud oma ettepanekuid, kuid seni pole tagasisidet saanud.
Kas olen liiga aktiivne lapsevanem? ;).
Tallinn paistab silma oma ebasõbralikkuse poolest. Kui lapsed väiksed, siis oli keeruline kelguga neid lasteaeda viia, sest kõik teed olid killustikuga kaetud ja mujal müttasid poolemeetrises lumes ja lisaks veel vallid, mida ületada tuli.
Nüüd oleks aeg lastel suviti jalgrattaga kooli sõita, kuid kooli juures puudub seni veel rattaparkla. Arvatavasti vanemate initsiatiivil see siiski ära korraldatakse.
Lastele teatud vanusest alates võiks anda küll valimisõiguse, kuid vanematele nende eest mitte.
Pole vaja lisada veel rohkem pingeid lahutanud vanematega peredesse, et kes lapse eest otsutada võib.
Olen neljalapselisest perest ja kahe lapse ema. Eluaegne tallinlane. Seni veel. 😉 Püüan ära kolida.
Kai Kaarna
08. jaanuar