Kaido Ole pakkus Presidendi kärajapäeval välja mõtte, et ühiskonnas toimuva üle arutlemine võiks alata algkoolis. Eeskujuks saaksime nt võtta enda põhjanaabrid, kus säärane õppemeetod humanitaarainetes juba eelkoolist alates on tavapraktika. Väga head eeskuju näitab ka Eesti oma VHK, kuid nende õppemeetodid on nad välja töötanud omal initsiatiivil, ilma seaduste abita.
Kooli ülesanne peaks olema arendada lapse teadmisi ja väärtusi. Eesti koolide tugevus reaalainetes võrreldes muude OECD riikidega on märkimisväärne ja see miski, mille üle saame uhked olla. Tähtis on, et süstemaatiliselt tegeleksime ka Eesti koolisüsteemi valukohtadega humanitaarainete õpetamisel, tõstmaks huvi ühiskonnas toimuva vastu ja arendamaks oskusi enda mõtteid väljendada. Meil on tarvis haritud, tarku, aga ka enesekindlaid ja ennast väljendada oskavaid noori, kel on huvi ja oskust osaleda meie ühiskonna elu kujundamisel ning Eesti suuremaks tegemisel.
Õpetaja saab klassiruumis anda lapsele värskeid mõtteid ja arendada kommet enda ümber toimuvat märkama, selle vastu huvi tundma ja analüüsima.
Humanitaaraineid õpetades tuleks eeskätt õpetada ajaloolisi sündmusi, fakte ja ühiskondade arenguid omavahel seostama ja analüüsima. Ka maailmareligioonide ja nende tähtsuse kohta on teadmisi ja mõistmist tarvis, et osataks ja juletaks paremini laiemas kontekstis erinevatest ühiskonnasündmustest kaasa mõelda. Täna on aga õpilased ülekoormatud mahukate faktide pähe õppimise kohustusest. Kontrolltöödel ja eksamitel sõltuvad tulemused tavaliselt spikerdamise oskusest.
Seesuguse õppekava sisseviimine elavdaks ühiskonna huvi poliitika vastu. Ühtlasi hakataks intelligentsemalt kriitiseerima meie ühiskonna süsteeme või poliitikute käike.
Kuni keskkooli lõpuni võiks humanitaaralade kontrolltööde hindamine näiteks välja näha nagu Rootsis – esimene osa koosneks fakti- ja baasteadmiste kontrollist mille edukalt sooritamine annab hinde “3”. Kõrgemate hinnete saamise küsimused on pikemad ja eeldavad nt 3-4 lk jagu arutelu, erinevate asjakohaste külgede esitlemist, oma arvamuse avaldamist ja selle põhjedamist.
Selleks tuleb eelnevalt ka õpetada meetodeid kuidas argumenteerida intelligentselt eetika ja moraali üle, mis viiks meid eemale lahmivast arvustamisest.
See nõuab ka kõrgemat kompetentsi õpetaja poolt, kes peab suutma süveneda õpilase argumentidesse, mitte ainult “plusse ja miinuseid” faktiteadmiste kontrollil kokku lugema. HM saaks ka pakkuda “best practice” töövahendit, et praegu aega nõudev tundide ettevalmistus asenduks õpilaste argumentatsioonidesse süvenemisega ja individuaalse tagasiside andmisega.
Arutelud eetika, ka ärieetika üle, teadmisi, kuidas poliitikas esinevat populismi ja demagoogiat läbi näha, et valikuid ühiskonna kujundamisel oleksid teadlikumaid. Selle tööga tuleb alustada varakult, et see juurduks laialdaselt, mitte ainult nende seas, kes juhtuvad alles ülikoolis mõnda humanitaarainet õppima.
Miks peaksid inimesed seda mõtet toetama?
Miks ei peaks seda mõtet toetama?