Naiste ja meeste võrdsust tööülesannete täitmisel ei ole tavaliselt võimalik otseselt mõõta, seda eriti loominguliste tööde puhul ja konkreetsete tööülesannete hindamisel ollakse enamasti täiesti objektiivsed. Olles töötanud nii mehisel erialal nagu geoloogia, ei kurda ma meeste ja naiste ebavõrdse kohtlemise üle, kuid niipea, kui küsimus muutub üldisemaks, leiab enamus mehi, et naised peaks pühenduma rohkem kodule (isegi kui nad on täiesti üksikud) ja/või töötama mõnel ilusal pehmel erialal. Seega, konkreetses olukorras käitutakse adekvaatselt, aga põhimõtted nais-, meesküsimustes on enamasti meestel vähemalt 100 või 2000 aastata vanad. Nõudmised mida naispoliitikule esitatakse on täiesti vastukäivad: ta olgu tark, terane, suure töövõimega, sõnakas julge jne. Samal ajal ka kena, hoolitsetud, hea pereema, viisakas, meeldiv jne.
Krista Täht-Kok
19. jaanuar
Naiste osalus poliitika kõrgel tasemel on igal pool kasuks olnud aga see ei juhtu iseenesest. Sama kehtib ka börsiettevõtete nõukogude kohta maades, kus seda on praktiseeritud. Esialgsed skeptikud on olnud ka sunnitud hiljem oma seisukohti revideerima, sest tegelikud tulemused on positiivsed kõigi jaoks.
Maris Hellrand
15. jaanuar
Üldiselt ma nõustun, et soolise diskrimineerimise probleemile on vaja püüda leida lahendust, aga kindlasti pole sugu ainus tunnus, mille alusel inimesi poliitikas võõristatakse. Äkki oleks vaja veel ka vanuse, perekonnaseisu, karistusregistri jne järgi triibutatud nimekirju? Või ehk oleks aga mõistlik rakendada päris juhuslikku järjestust ja lisaks veel ka “robsoni rotatsiooni”, mille mõte on, et kandidaatide nimekirjasid trükitakse sisuliselt kõigis võimalikes kombinatsioonides? Või oleks mõistlik jätta neutraalsuse mõttes valimisjaoskondadesse siiski juhusliku järjestusega nimekirjad, aga avaldada valimiskomisjoni leheküljel muuhulgas ka soo alusel triibutatud nimekirjad, et soovijad neid levitada saaks?
link: en.wikipedia.org/wiki/Robson_Rotation
Märt Põder
13. jaanuar
Tänane elu on paraku näidanud (nagu Liia juba ka mainis, et erakonnad eelistavad mehi), et ilma reguleerimiseta olukorda ei paranda. Väga lihtsustatult öeldes on ilmselge, et ka riigikogu peab peegeldama ühiskonda, kui selles aga domineerivad mehed (ja nad on harjunud seda tegema), ei saa naised piisavalt kaasa rääkida. Neil pole lihtsalt võimalustki antud. Ei poolda iseenesest karme sookvoote, jms aga kui me muudmoodi olukorda muuta ei suuda ja võrdseid võimalusi kõigile tagada, siis on vajalik üleminekuajaks ka nt kvootide kehtestamist kaaluda. Aga see juba uus teema:)
Agne Kivisaar
30. jaanuar
Mehi on Riigikogus rohkem sellepärast, et erakonnad eelistavad valimisnimekirjades mehi. Tavaliselt on ringkondade nimekirjade eesotsas mehed (Riigikogu valimistel 2011 ringkondade nimekirjades 2 esimest 80% juhtudel mehed). Triibulised nimekirjad aitavad võrdsustada naiste ja meeste võimalusi valituks saada ja vähendavad erakondade võimalust oma eelistusi valijale “pähe määrida”.
Liia Hänni
11. jaanuar
Naiste ja meeste elukogemused ja -mustrid on piisavalt erinevad, seega oleks väga hea, kui poliitikas oleks rohkem mõlema soo esindajaid. Poliitikad saaksid kõigile sobivamad, kui otsustajate hulk oleks mitmekesisem. Ka uuringud tõestavad, et valija tasandil naised poliitikast välja ei jää. Seni on naisi erakondade nimekirjade eesotsas lihtsalt liiga vähe ja erakonnad annaksid selle sammuga head eeskuju.
Naiste poliitiline ambitsioonikus pole väiksem kui meestel ning ka nõudlus naiste järgi poliitikas on olemas.
Triibulised nimekirjad on sümpaatsed, kuna ei eelista üht või teist sugu – senine süsteem ja Peep Kase kirjeldatud soostereotüüp aga takistavad naistel poliitikas kõrgel tasemel aktiivselt osalemast.
Naiste osaluse kasv tipp-poliitikas oleks heaks julgustuseks uutele tulijatele. Loomuliku arengu peale kahjuks lootma jääda ei saa- naiste osakaal nt Riigikogus on jäänud väga pikalt samale tasemele.
Hille Hanso
08. jaanuar