Parlamendiliikme töö muutmine palgavabaks tähendaks sisuliselt selle degradeerimist huvitegevuseks. Päeval laon asfalti, õhtul astun Toompealt läbi ja arutan pisut koos teistega olulist seadusemuudatust 🙂
Kvaliteetseid seadusi oleks sel moel ehk võimalk luua ainult juhul, kui neist olemasolevatest ja edaspidi loodavatest oleks vaja vaid murdosa. See tähendaks, et elaksime kommunismis, mida teatavasti aga ei õnnestunud üles ehitada.
Jaanus Nurmoja
22. jaanuar
Kui Riigikogus töötamist mitte tasustada, siis on selge oht, et suur osa andekaid ja haritud inimesi ei saa endale töötamist Riigikogus lubada, sest see pole majanduslikult võimalik (millegi eest peab ka elama). Seega hakkaks Riigikogu koosnema ennekõike jõukatest inimestest, kes pole selleks tööks aga tingimata kõige pädevamad, rääkimata sellest, et otsused hakkavad peegeldama rikkama elanikkonna kihi huve.
Marek Tamm
10. jaanuar
Lisaks Mareki toodud vastuväidetele tundub ka ebaõiglane nõuda kelleltki materiaalset vastutust, kui talle endale selle töö eest ei maksta. Pealegi, kuidas seda materiaalset vastutust mõõta?
Urmo Kübar
10. jaanuar
… kuivõrd elamisraha on kuskilt ju vajalik teenida. Pealegi on materiaalset vastutust väga keeruline siinkohal kasutada. Esiteks ei pruugi kõik potentsiaalsed “ostetud seadused” otsest varalist kahju kellelegi tuua. Teiseks, kui üks Riigikogu liige toetab seadust, mis talle tundub õiglane ja tore, kuid pärast tuleb välja et see oli mõne ärimehe tellimus, siis kes süüdi on ja kes kellele kui palju maksma peab?
Sander Maripuu
11. jaanuar