Autor: Marcus Johnson, politoloogia magister
Sissejuhatus
Poliitikas on otsused ja samme sageli raske mõista. Näib, et otsuseid tehakse tihti tagatubades, mitte avalikult ja läbipaistvalt. Selline käitumine on vaid toitnud inimeste umbusku ja kahtlusi poliitiliste protsesside vastu. Kuidas saaks olukorda parandada? Kas läbipaistvus võiks olla võti?
Eesti poliitiline maastik ja läbipaistvus
Eesti, kuigi väikeriik, on poliitiliselt aktiivne, kuid ollakse võitlustes omavahel tihti seotud. Poliitilised skandaalid ja korruptsioonijuhtumid pole meile võõrad.
Noortülide ja suu avatud skandaalide keskel võib siiski märgata positiivseid suundumusi. Alles hiljuti kiideti heaks eelnõu, mis tugevdab korruptsioonivastast võitlust ja suurendab läbipaistvust poliitilises mängus. Eesmärk on selge: poliitiliste otsuste tegemine peaks olema tõenduspõhine ning läbipaistev, võimaldades avalikkusel jälgida ja mõista otsuste taga olevaid motivatsioone ja protsesse.
Läbipaistvuse tagajärjed
Kuid mis saab siis, kui poliitiline protsess on täielikult avatud ja läbipaistev? Kas see võib parandada usaldust poliitikute ja nende otsuste vastu? Kas see võib leevendada poliitilist skepsist ja võõrandumist, mis on meie ühiskonnas nii laialt levinud?
Kokkuvõte
Lõppeks pole meil siiski vastust, või vähemalt mitte lõplikku. Läbipaistvus võib küll luua usaldusväärsema poliitilise protsessi, kuid see ei pruugi tingimata leevendada sügavalt juurdunud skepsist ja võõrandumist. Sellele vaatamata on läbipaistvus esimene samm, mis loob usaldusväärsema poliitika. Ja see on samm, mida me ei tohiks eirata. Kasutades seda nagu megi praegu, suurendame me usalduse võimalust meie poliitika vastu, pöörates tähelepanu ja hapniku neile tumedatele nurkadele, kus korruptsioon tegelikult elab ja õitseb. Avatud valitsemispraktika on meie tulevase usaldustundmise alus. Seega, läbipaistvus võib tõesti olla võti usalduse suurendamiseks poliitiliste protsesside vastu.