Sissejuhatus
Viimastel aastatel on üha rohkem hoogu kogunud keelegeograafia ja -poliitika kasutamine valijate võitmise strateegiana. Eesti poliitikamaastikule ei jää see kindlasti võõraks, sest erakondade vahelised jooned tõmmatakse tihtilugu just keelepiiride järgi. Kuid kas keelepõhine poliitika on tõepoolest Eesti ühiskonnale kasulik või hakkab see pikemas perspektiivis meid lahkulööma?
Keelepõhine poliitika – kasulik lõhe
Eestis on keelegeograafia-jõujaotus jätkuvalt oluline teema – meie riigi suuruselt teine etnograafiliste gruppidi jagunemise mõõt. Eesti poliitiline kaart jaotub ikka veel suures osas eesti- ja venekeelsete piirkondade vahel. Aga mis siis, kui see lõhe ei ole sugugi nii halb, nagu seda võidakse arvata?
Mõned eksperdid usuvad, et see kahetise poliitilise kultuuri olemasolu võib olla kasulik. Segunemine ja dialoog erinevate poliitiliste kultuuride vahel võivad viia uute ja huvitavate ideede tekkeni. See võib olla eriti oluline ajal, mil paljud Eesti poliitikud väidavad, et meie poliitiline süsteem on stagnatsiooni lõksus.
Keelepõhine poliitika – riskantne mänguruum
Teisalt on selge, et keelepõhine poliitika võib tuua kaasa ka hulgaliselt riske. Poliitiline kaardistus põhineb üha enam eelkõige keelel, mitte niivõrd poliitilistel või ideoloogilistel erinevustel. Selline lähenemine võib süvendada lõhesid ühiskonnas, tekitada tõrjutust ja konflikte. Kaob arutelu sisuliste poliitikate üle, sest domineerima hakkab üks käsitlusviis.
Võib argumenteerida, et just keelepoliitika on viinud selleni, et erinevad keelegrupid on hakanud end tundma marginaliseerituna ning see on viinud sotsiaalse integratsiooni protsessi venimiseni.
Kokkuvõte
Seega, keelepõhisel poliitikal võib olla oma positiivne roll poliitilise dialoogi ja ideede arengus, kuid samas tuleb mõista ka sellega kaasnevaid riske. Kuidas aga kasutada seda poliitilise võimu jaotamise vahendina nii, et see aitaks kaasa ühiskonna sidususele, mitte ei sunniks seda veelgi enam polariseeruma?
See on küsimus, millele tuleb leida vastus. Uued ja nutikad ideed, mille eesmärk on kaasata kõiki Eesti kodanikke, sõltumata nende emakeelest, võivad olla just need, mida me vajame. Kuid selleks, et neid aktsepteerida ja nende vastu usaldust arendada, peab esmalt tekkima arusaam teistsugusest poliitilisest strateegiast, mis ei tugine ainult keelel.