Hetkel on olukord selline, et püsiv töövõimetus määratakse tähtajaga 6 kuud kuni 5 aastat.
Kui inimesel näiteks jalgu ei ole, siis milleks tõestada iga 5a järel, et tõesti ei ole jalgu?
Räägitakse isegi, et puue on ajas muutuv:
Puue on ajas muutuv ja mitmetahuline mõiste, mis esindab inimese ja teda ümbritseva keskkonna vahelist suhet. Inimene, kelle tegevusvõime teatud keskkonnas on piiratud, ei pruugi olla piiratud juhul, kui keskkonda on kohandatud või kui ta saab tegutseda mõnes teises keskkonnas.
Lühidalt kokkuvõttes on see küll ilus jutt, aga tühi sõnademäng ainult. Selles mõttes, et keskkond ei ole alati üks ja sama. Oleme toas, õues, linnas või maal. Siledal pinnal või künklikul pinna, kas on palju lund või on südasuvine ilus ilm.
Kui jalgu ei ole, siis need ka tagasi ei kasva – olgu see keskkond siis milline tahes.
Siit ettepanek:
Kui on taaskord vaja ekspertiisitaotlus vaja täita, siis seal taotluses peaks olema ka koht kus ära märkida, et on soov erialase spetsialisti juurde pääseda kes omab õigust määrata eluaegne puue.
See hoiaks kokku perearstide, ekspertiisi spetsialistide, puuetega inimeste ja nende lähedaste aega ja raha.
Eesti on üle võtnud puude sotsiaalse mudeli, mis keskendub ühiskonnas ettetulevatele takistustele. See lähtub ÜRO puuetega inimeste konventsioonist, millele ka president Ilves 2007. aastal alla kirjutas.
Ehk: Riik ei lähtu hetkel individuaalsetest vajadustest vaid vaid lajatatakse kõigile ühtemoodi: on puue, riik vähendab takistusi hakkamasaamisel ja puue väheneb iseenesest.
Jah, kui korter/maja/WC kohandada, siis kodus saaks hästi hakkama. Korterist/majast väljaspool on aga kõik endine – väljas peab ka käima, ega puudega inimene siis koduaresis ei ole. Riik ju ei kohusta näiteks linnavõime, et kõik oleks ligipääsetav, lumi koristatud kogu aeg, ainult madalapõhjalised ühissõidukid jne
KOV pole lihtsalt finantsi selleks.
Miks peaks seda mõtet toetama?
Miks ei peaks seda mõtet toetama?