Erakonnad isemajandamisele
Riigil on rahaga ilmselt palju mõistlikumat ette võtta, kui erakondi rahastada. Maailmavaated peavad olema konkurentsivõimelised. Erakondade elatumine riigieelarvest on umbes sama, kui toetada kirjanikku, kelle raamatud keegi osta ei taha. Loomulikult peab riik soodustama maailmavaatelist konkurentsi, kuid mitte läbi erakondade rahastamise. Erakondade rahastamine riigieelarvest on sama ohtlik idee, kui populaarne loosung: “Kõik valima! Täitkem kodanikukohust!” Valija, kes läheb valima “kohusetundest” ning valib kandidaadi lipsuvärvi, mitte programmi järgi, suurendab valijate arvu, kes ei vastuta oma valiku eest. Kvaliteetsete häälte arv väheneb. Sellepärast ma kaldun ühtlasi toetama pigem reklaamipiiranguid. Täpselt samuti ei peaks kassapidaja mitte valima selle järgi, kes talle rohkem raha lubab, vaid kelle vaated ühtivad rohkem tema enda maailmavaatega. Kui tal maailmavaadet juhtumisi pole, siis teeks ta õigesti, kui ta valima ei läheks.
surmanuhtlus ei paku lahendusi
Seda võiks nimetada tõsiselt populistlikuks ettepanekuks, millega on raske ratsionalistlike argumentidega debateerida, kuna tegemist on maailmavaatelise küsimusega. Surmanuhtlust kipuvad toetama materialistliku ellusuhtumisega inimesed, kelle jaoks elul sh inimelul puudub väärtus ning see peab olema suunatud mingi kõrgema ideaali riigi, rahvuse, partei, religiooni jne teenimiseks. Kindlasti ei saa surmanuhtlusega võidelda kuritegevuse vastu, sest see on võitlus tagajärgede, mitte põhjustega. Kui vaadata erinevate riikide statistikat, siis kummalisel kombel on kuritegevus üldjuhul madalam riikides, kus surmanuhtlus on kaotatud kui neis, kus see on säilitatud. Paradoksaalsel kombel on ka USA osariikidega umbes samamoodi, surmanuhtlust praktiseerivates osariikides on kuritegevus kõrgem. Kuritegevust ei saa hirmu abil välja juurida, sellel on pigem sotsiaalsed põhjused ning sõltub ühiskonna tervisest tervikuna. Karistuse eesmärk on inimese parandamine, surmanuhtlus on pigem kättemaks.
Erakonnad pole võimu võtmiseks ja ideede kehtestamiseks
Loomulikult peab riik soodustama konkurentsi ja debatti, kuid mitte läbi rahastamine. Nt praegust debatti pean ma siin täiesti tasuta. Täpselt samuti peab riik soodustama ettevõtluskeskkonda, kuid mitte läbi riigiettevõtete.
Partei peaks ideaalis siiski olema eelkõige maailmavaateline ühendus. Võimu atribuut on demokraatlikus ühiskonnas pigem sekundaarne, kui inimesed valivad teatud erakonna mingiks võimu teostama. See võimu võtmise repliik pärineb V.Leninilt, kuid see näitab pigem hirmu ja ebaküpsust demokraatliku ühiskonna suhtes. Ma arvan, et see on täiesti loomulik, kui ettevõtte omanik soovib mingit keskkonda toetada ja investeerib sellesse. Probleem on pigem selles, et see tegevus peab olema avalik ja läbinähtav. Selle jälgimiseks on ühiskonnal iseseisvad regulatsioonimehhanismid. Riigisõltlaslikke parteide tekkimine ei aita kuidagi kaasa maailmavaatelise debati tekkimisele. See toetub pigem müüdile heast ja õiglasest Tsaarist (loe Riigist), kes ei tea, mida erakonnad teevad.
Valimine sisaldab vastutust
Ettepanekut võiks ju edasi arendada: avalikustada, kelle poolt kodanik hääletas, määrata trahvid, kui hääletas “vale erakonna” poolt jne. See oli iroonia.
Valimistel osalemine on kodaniku vaba tahe, mis sisaldab vastutust tema poolt antud hääle eest. Kvaliteetne hääl tähendab, et valija teab, MILLE poolt ta hääletab ja ta hääletab programmi, mitte kandidaadi lipsuvärvi järgi. Kui inimesel puuduvad selged maailmavaatelised valimiseelistused, siis teeks ta õigesti, kui ta valima ei lähe.
ebademokraatlik ettepanek
Laste valimisõigus sisaldab kahte võimalust: kui tahetakse laste eest anda vanematele lisahääli, siis on see tagasipöördumine tsensusdemoraatia juurde. Pole erilist vahet, kas siduda hääleõigus varandustsensusega (sul peab olema piisavalt pappi), soolise tsensusega (hääletavad ainult mehed) või siis lastetsensusega. Kindlasti tähendab igasuguste tsensuste kehtestamine vähem võrdõiguslikkust ja vähem demokraatiat.
Kui alandada aga valimisiga üldiselt, siis tuleks seda vaadelda samas kontekstis teovõime ea alandamisega. Valimine tähendab ka vastutamist. Kui leitakse, et 12-aastane on valmis vastutama, siis minugipoolest, aga sel juhul peaksid talle laienema ka kõik teised täisealise kodaniku õigused ja kohustused, sest vastasel korral jääb see lihtsalt populistlikuks katseks odavalt hääli saada.
tulunduslikud organisatsioonid ja vaba ettevõtlus
See teema tasub ehk rohkem lahti kirjutada. Vaba ettevõtluse juures peaks ettevõttel olema vaba voli otsustada, mis ta oma kasumiga peale hakkab, sh kas ta toetab sellega kultuuri, teadust, kodanikuühiskonda, maailmavaadet jne. Peamine, et see toimub avalikult ja läbinähtavalt. Täpselt samuti ei pea erakond krabama küüned avali riigi rahakoti järele, vaid nad võivad arendada ettevõtlust, millega rahastavad erakonda ja ühtlasi maailmavaadet. Sellest oleks kasu tervele ühiskonnale, parandatakse tööhõivet ja väheneb konkurents riigieelarvele. Erakondade arvelt vabanevad summad riigieelarvest saaksid minna ühiskonna valupunktide leevendamiseks, nt meditsiini, politseile, päästeametile. Riigisõltlastele, kes unistavad põhjamaisest heaoluriigist ja kodanikupalgast, võib luua eraldi ettevõtlusvaba keskkonna, nt rentida Kanadalt Axel Heibergi saare, aga see oleks juba omaette teema ja ettepanek.
Maailmavaadet ei saa olla ka riigil
Ma olen siin paljude punktidega isegi nõus, aga ettepanekut tervikuna toetada ei saa. Nagu ei saa äriühingul olla maailmavaadet, nii ei saa seda olla ka riigil. Riik saab maailmavaatelist debatti arendada ka ilma seda rahastamata. Maksumaksjana ei pea ma kinni maksma mulle mitte vastuvõetavaid maailmavaateid. Maailmavaadete vahel peab valitsema samasugune vaba konkurents nagu ettevõtluskeskkonnas. Äriühingul on tulude kasutamiseks kindlad protseduurireeglid ja kui ta peab vajalikuks ühte või teist maailmavaadet toetada, siis pole kellelgi voli seda keelata, tingimusel, et see toimub avalikult ja läbinähtavalt. Igasugused piirangud vaid loovad uusi võimalusi hämarateks tehinguteks ning ma ei ole nii suur idealist, et keelumajandus suudab pakkuda siinkohal mõistlikke alternatiive kui me ei taha just üles ehitada George Orwelli 1984 laadset ühiskonda.
maksumaksjate riik
Kui hirmsasti tahetakse kehtestada mingisuguseid tsensuseid valimistele, siis oleks kõige õiglasem süsteem, kus riigi poolt delegeeritavad õigused kodanike osalemisele riigi juhtimises on vastavuses nende inimeste kohustustega riigi ees. Täpselt samuti nagu aktsiaseltsi eest otsustajate ring on piiratud aktsiate omanikega, siis riigi eest otsustajate ring võiks piirduda maksumaksjatega ehk siis nende kodanikega, kes peavad riiki üleval, mitte ei ole ülalpeetavad riigisõltlased. Iga kodanik, kes on huvitatud riigi käekäigu eest, saab anda tema heaks oma panuse, makstes riigile makse. Maksumaksjaid ei tule segamini ajada rikaste inimestega. Kui inimesel on väiksemad tulud, siis maksab ta vähem makse, kuid maksumaksja staatus laieneb talle igal juhul. Riik toimiks ühiskassa printsiibil, kus riigile makse maksev kodanik on huvitatud tema heast käekäigust. Küll säiliks valimisõiguseta kodanikel õigus osutuda valituks, sest vastupidine otsus piiraks maksumaksjate ehk valijate vaba tahet.
Miks siis mitte juba sünnituskohustus naistele?
Inimeste usk sunni ja karistuse positiivsesse jõusse on hämmastav. Kas see on pärit mõisatallidest ja läbi vene kroonu tänasesse päeva kandunud? Sama loogikat järgides võiks kehtestada sarnaselt ajateenistuskohustusega kaitseväes noormeestele sünnituskohustuse tütarlastele, mida võiks sooneutraalselt ka omavahel vahetada. Või ehitaks üles mõnusa ühiskonna, kuhu lapsed sünnivad iseenesest, ilma, et selleks meetmeid rakendama peaks?
lisakommentaar
Võib-olla tasub siin rohkem arendamist karistusasutuste isemajandamiseks muutmise idee, sest karistatud inimene peaks kuidagi oma süü lunastama ning karistusel ei saa olla ainult ühiskonnast isoleerimise meede.
Surmanuhtlus ei ole karistus, vaid tal on kättemaksu funktsioon, mis tegelikult vabastab süüdimõistetu vastutusest. Ta ei pea oma süüd välja lunastama. Samuti ei ole surmanuhtlus peale täideviimist tagasivõetav, kuid ekslike otsuste täideviimise kohta on piisavalt näiteid. See, et surmanuhtluse kaotanud ühiskondades on raskete kuritegude arv väiksem, näitab lihtsalt seda, et surmanuhtlusel, vastupidiselt üldrahvalikule arusaamale, puudub preventiivne raskeid kuritegusid ära hoidev mõju. Kindlasti näitab ka nende ühiskondade moraalset küpsust. Kui ühiskonnal selline moraalne küpsus aga puudub, siis peidab surmanuhtlus täiendavaid ohte, nt võib seda kasutada poliitilisteks repressioonideks, näiteid on maailmast tuua küllaga.
See on stiilipuhas populism
Kui tahetakse laste eest anda vanematele lisahääli, siis on see tagasipöördumine tsensusdemokraatia juurde, kus ole erilist vahet, kas siduda hääleõigus varandustsensusega, soolise tsensusega või siis lastetsensusega. Kindlasti tähendab igasuguste tsensuste kehtestamine vähem võrdõiguslikkust ja vähem demokraatiat. Kui alandada aga valimisiga üldiselt, siis tuleks seda vaadelda samas kontekstis teovõime ea alandamisega. Valimine tähendab ka vastutamist. Kui leitakse, et 12-aastane on valmis vastutama, siis minugipoolest, aga sel juhul peaksid talle laienema ka kõik teised täisealise kodaniku õigused ja kohustused, sest vastasel korral jääb see lihtsalt populistlikuks katseks odavalt hääli saada.
Demograafilist katastroofi lastele valimisõiguse andmisega ära ei hoia ning lastest, kes on sündinud mitte armastusest, vaid vanemahüvitistest on mul ausalt öeldes kahju.
Sobivaim valitsemisvorm oleks siis Novgorodi WC
Mina näen siin ohtu totaalse meedia poolt läbi Novgorodi WC suunatava lauspopulistliku riikluse tekkeks. Ilus on uskuda, et rahvas teeb alati tarku otsuseid, kuid reality show näitab, et rahvas teeb tavaliselt populaarseid otsuseid, mis võivad lõppeda riikluse pankrotiga (eriti veel, kui see sisaldab kohustusi) – kui võim on rahva käes, siis kelle käes on võim? Kui Eesti ühiskonna valmisolek demokraatiaks jõuab kunagi samale tasemele Šveitsiga, siis võiks ju seda arutada, aga praegu ??? … kui see läbi läheks, siis kasvaks ilmselt hüppeliselt paadipõgenike arv siit riigist.
erakond ei saa olla riigiettevõte
Kuidas erakond end finantseerib, see on puhtalt erakonna siseasi. Põhimõtteliselt võiks erakond olla ka isemajandav ettevõte, kus nt noortekogu valmistab erakonna rahastamiseks puulusikaid või siis tegutseda nulleelarvega. Kui erakond vastutab oma majandusliku tegevuse eest, siis võib loota, et ka oma poliitilise programmi eest.
valimisreklaamide vastu
Valimisreklaam tuleb suuresti hüüdlausest “Kõik valima! Täitkem kodanikukohust!”, mis on ohtlik loosung, sest madaldab valimiste kvaliteeti. Valimiskampaania peaks siiski rõhutama sisulisi väärtusi ning olema suunatud teadlikule valijale.
Kindlasti ei tohiks reklaamikampaaniaid rahastada riigieelarvest.
See toimiks väljaspool riigieelarvet
Kui erakonnad oleksid isemajandavad ning neid ei rahastata riigieelarvest, siis ma ei näe sellele erilisi takistusi. Erakond on mingis mõttes äriühing, kes peab müüma oma ideid.
Miks maksumaksja peab laisklevat mõrvarit eluaeg ülal pidama?
Mõrvareid, kriminaale üldse koheldakse uskumatu leebusega. Neil on riiklikud või palgatud kaitsjad. Samala jal vaene ohver peab ise oma hädaga toime tulema. Tapjat, kes on võtnud perelt toitja, peetakse vanglas ülal maksumaksja rahade eest, tal on soe söök, sportimis võimalused, saun…
Hetkel on see portaal (väidetavalt rahvademokraatia suursaavutus) üles ehitatud põhimõttel, millele tuginedes tavaliselt kontrollitakse ja tsenseeritakse ideesid ühiskonnas, riigis, erafirmas (crowd control).
Konkreetne masside kontrolli tehnoloogia seisneb selles, et keegi teeb tagatoas ära ebademokraatliku eelvaliku teemadest, mille üle arutelu…