Idee selline, et kui on inimestele võimalik maksta miinimumpalka, peaks olema võimalik kehtestada ka maksimumpalk, näiteks 3 miinimumpalka. Sellega saaks olulisel määral vähendada ebavõrdsust ühiskonna erinevate kihtide vahel, üldist vaesust, eriti maapiirkondades, rikkamate inimeste vihkamist ja kadestamist vaeste poolt, kuritegevust, lihtsate inimeste kibestumist, et nende raske töö pole praktiliselt midagi väärt aga pintsaklipslased saavad teenimatult palju raha vaat et mitte millegi eest, suurendada ühiskonna liikmete ühtekuuluvustunnet ja patriotismi, tahet töötada kodumaal, mitte piiri taga. Praegu tundub, et töö ei ole mõistlikult tasustatud. Mille alusel saab praegu täpselt väita, et see või teine amet on siin või seal kohas nii või naapalju väärt? Millised on hindamise kriteeriumid? Kes on küll sellise mõtte peale tulnud, et mida rohkem oma jõudu ja tervist ohverdad tööd tehes, seda vähem tegelikult selle eest palga näol hüvitust saad? Miks miinimumpalga saajad ei tohi inimväärset elu elada? Kasvõi korra aastas teatris või kusagil puhkamas käia? Miks mõned ei oska raha enam kuskile panna, teised aga loevad enne palgapäeva viimaseid sente kokku? Ja miks räägitakse praegu Eesti keskmisest palgast riigi majandusliku edukuse näitajana, kuigi mõistlikum oleks selleks praegu hoopis miinimumpalga näitajat kasutada. Miks on selliseid ametikohti, kus on ebaproportsionaalselt, isegi meeletult suured palganumbrid, arvestades tegelikult tehtava reaaltöö hulka? Inimesed on ju tegelikult sarnaste vajadustega – söök, jook, eluase, riided, transpordivahendid, kulutused lastele ja meelelahutus. Pole ju päris aus, kui kellegil on selleks kõigeks tuhandeid kordi paremad võimalused kui teistel. Kui näiteks miinimumpalk on 320 EUR kuus, siis keskmine palk oleks 640 EUR ja maksimumpalk 960 EUR kuus. See on veel mõistlik palgaerinevus. Ettevõtted või asutused võiksid palkadest ülejääva raha paigutada enamuses investeeringutesse ja mingil määral ka niiöelda puutumatusse reservfondi, mida saaks kasutada majandussurutise perioodidel vastava komisjoni otsusel. Ja kõik ettevõtted peaksid mingi osa kasumist maksma riigi stabiilsusfondi, mis peaks võimaldama riigi probleemideta toimimise 3-4 aasta jooksul MASU tingimustes. Ja kui näiteks keegi arvab, et maksimumpalk peaks olema 3000 EUR kuus, siis sellega kasvaks ka miinimumpalk kohe 1000 EUR-ini kuus, sest need suhted oleks omavahel lahutamatult seotud. Ja elu Eestis muutuks nagu võluväel selliseks, nagu me ainult heas unenäos praegu ette võime kujutada. Ei oleks vajadust enam ka streikide ja meeleavalduste järgi, et oma rahakoti sisu eest seista ja võidelda. Ja igal inimesel oleks kindlustunne tuleviku suhtes, et pangakontol olev säästude hulk võimaldab näiteks järgmise töö leidmiseni ära elada ilma kurje võlausaldajaid kartmata. See ei ole saladus, et enamik Eesti rahvast vaesuses vireleb, selle häda parim lahendus on võrdsemad palgatingimused ja võrdsemad võimalused kõigis valdkondades!
