Riigikokku või Euroopa Parlamenti mitte pääsenud erakond ja üksikkandidaat saab registreerimiskautsjoni tagasi ning parlamenti pääsenud erakonna ja üksikkandidaadi kautsjon jääb riigile. (Praegu on see vastupidi: kautsjoni saab tagasi see, kes osutub valituks). Kautsjoni tagastamine valituks mitte osutunuile vastab paremini õigluse põhimõtetele. Praegu jagab riik põhiosa toetusest parlamenti pääsenud erakondade ja premeerib neid lisaks ka kautsjoni tagastamisega, samas kui parlamenti mitte pääsenud erakonnad sisuliselt tasalülitakse – nende toetus marginaliseerub (juhul, kui nad olid eelnevalt parlamendis) ja tagasi tuleb maksta ka kautsjon. Kautsjoni tagastamine valituks mitte osutunuile ei sea valimistel ebaõnnestunud erakondi (ega ka üksikkandidaate) peale valimisi majanduslikult keerukasse olukorda. Tagab paremini erakondade püsimise ka pärast valimisi ja nende võimekuse uutel valimistel osaleda. Praegu võib juhtuda, et eelmistel valimistel tasutud kautsjoni (selleks võetud pangalaenu) makstakse tagasi kuni järgmiste valimisteni. Riik ei tohiks põhjustada väiksemata erakondade tasalülitamist. Arvestades kautsjoni suurust, toimib see tõkendina ka juhul, kui kautsjon parlamenti mitte pääsenud erakondadele (isikuile) tagastatakse, sest summa tuleb ju registreerimisel ikkagi ära maksta. Kautsjoni suurus Riigikogu valimistel on kuupalga kaks alamäära ja EP valimistel kuupalga viis alammäära (mis 2012. aastal oli 290 EURi). Kui täna toimuksid valimised ja erakonnad sooviksid Riigikogu valimistel registreerida 125 kandidaati (nagu 2011. aastal) tuleks neil maksta kautsjoni 72 500 eurot (ehk enam kui 1,1 miljonit krooni). Euroopa Parlamendi valimiste korral, kui nimekirjas on 12 kandidaati, vastavalt 17 400 eurot (ehk enam kui 272 tuhat krooni. Nalja pärast niisugust summat ju keegi mängu ei pane ja kautsjon toimib tõkendina ka juhul, kui see mitte valituiks osutunuile tagastatakse. Valituiks osutunud erakonnale, seda eriti erakondade praeguse toetussüsteemi juures, ei tohiks kautsjonist ilmajäämine (selle kandmine riigituludesse) suuri raskusi valmistada, kuivõrd praegune süsteem tagab neile riigi toetuse. Juhul, kui ka riigi toetust vähendatakse või jaotatakse võrdsemalt ümber, oleks ikkagi õiglasem valituiks mitte osutunuile kautsjon tagastada.
Ei ole ehk õige tuua siia võlaõiguse põhimõtteid, kuid seal toimib printsiip – kui oled midagi saanud, siis tasud selle eest, ja kui ei ole saanud, siis ei tasu või saad tasu tagasi.