On paratamatu, et aegajalt MASA-de ja DASA-de temaatika, eriti nende rahastamine kerkib üles. Iseenesest ei ole nad oma olemusest halvad, kui neid teha õigesti. Kahjuks näitavad kogemused, et pigem jagatakse raha sinna kus on jagaja huvid. Ehk siis olemasolevatele suurparteidele.
Ideed, miks MASA-sid ja DASA-sid tahetakse on õilsad: *edendade vähemarenenud demokraatiates rahva arusaamist poliitikast ja maailmast (nii nagu Saksamaa tegi Baltikumi parteidega 90ndate alguses) *tellida, poliitilisi strateegiaid pikemaajaliseks kui valimised lähtuvalt reaalsetest analüüsidest
*aidata inimestel mõista, miks konkreetse maailmavaate abil jõuaksime helgema tulevikuni kiiremini.
Olukorda aitaks vältida lahendus, kus nn. maailmavaate arendamise rahadele toimuks avalik konkurss. Ehk jagatakse raha kord aastas või nelja aasta tagant lähtuvalt taotlustest kas kindlale arvule taotlejatele või siis näiteks teemade lõikes (liberaalne, konservatiivne, sotsiaalne, anarhiline, kommunistlik, roheline vms). Kindla arvu negatiivne külg on, et sobivat arvu on raske leida, teemade puhul on keeruline leida, et mis on see, mille kohta võib öelda teema.
Raha jagamise komisjonis võiks olla nii vabakonna, teaduste akadeemia, erakondade, ülikooli rektorite, erialaseltside, KÜSK vms esindajad.
Kandideerida võiksid kõik MTÜ-d ja rahastus ei oleks piiratud olemasolevate erakondadega. Negatiivsed küljed lahendusel: – lisab bürokraatiat, järjekordne komisjon – suure haldusvõimekusega erakonnad teevad endale kümneid MTÜsid – suurendab projektipõhisust, ja puudub stabiilsus, kestlikus – kes kontrollib? Positiivsed küljed lahendusele: + on välditud olukord, kus DASA-de raha suunatakse suurparteidele + kandideerida saavad kõik, võidab paremini esitatud projekt
+ annaks võimaluse ka väikeparteidele enda maailmavaadet tutvustada.
Miks peaks seda mõtet toetama?
Miks ei peaks seda mõtet toetama?