Seda ettepanekut on mind ajendanud tegema õõvastavad kogemused. Meenub majandusministeeriumi ametniku vastuväide (isegi vabatahtlikult kohale tulnud) teadlaste kaasamisele meretuuleparkide teemalisel koosolekul Rahvusraamatukogus 2009. aastal: teadlaste võtmiseks ei ole meil raha! Meenub maavalitsuse ametniku vabandus, et kui me asjatundjaid ka veel kutsuks (lisaks seaduses ette nähtud riigiasutuste ja projektis suuri finantshuve omavate ettevõtete esindajatele), siis saaks ruum liiga täis! Meenub ka planeerimisspetsialisti märkus, millest selgus, et ta arvab, et kui seadused on täidetud, siis pole loodusseadustel enam midagi vastu väita ning Eesti seaduste arvestamisega olevatki kõik seni teostatud ja teostamata teadusuuringud justkui arvesse võetud.
Tulemus on tuhanded leheküljed teksti, mida koostatakse, töödeldakse, loetakse, mille üle peetakse koosolekuid ja kriitikaraunde ja mis paneb magama terveid asutusi kuudeks, tootes vaid vajadust veel paksema paberipataka (või failide) järele. Pannakse magama sõna otseses mõttes, sest selle tööajaga ei saa need inimesed ju menetleda perspektiivikaid ja riigi ning rahvamajanduse arendamisele soodsaid projekte.
Samas oleks liigagi tihti võimalik mingit eluvaldkonda – sageli täiesti empiiriliselt uuritavat beeta-ala – aastaid või aastakümneid uurinud inimestelt ühe telefonikõnega teada saada, kas mingit plaani on perspektiivikas, tark ja riigile kasulik üldse edasi ajada. Keskendumine huvigruppidele ja arvamustele ekspertide ja faktide asemel paistab olevat üks suuremaid ressursi raiskamise viise.
Siit on juba läbi käinud suurepärane mõte koondada volikogude juurde tarkade klubid. Mitme teadlase kaasamine tagab ka suurema sõltumatuse. On aga olulisi küsimusi, milles tulevad mängu väga suured rahvusvahelised rahalised huvid, mis nõuavad rangemat lähenemist ja kaugemale minemist kui soovituslike nõuannete andmine.
Siit kaks ettepanekut asjatundjate kaasamiseks: planeerimisprotsessidesse Teen ettepaneku kirjutada Planeerimisseaduse § 16-sse sisse, et üleriigilisest planeeringust kuni vallaplaneeringu tasandini on kohustus kaasata rohkem kui üks sõltumatu teadlane valdkonna kohta. seadusloomesse
Ajastul, mil seadusloome põhiline häältehulk on nihkunud ekspertide ringkondadest parteilaste ringkondadesse, on (täiendavate) teadlaste kaasamine seadusloomesse muutunud eriti oluliseks. Milliseid meetmeid selle saavutamiseks konkreetselt kasutada, ma öelda ei oska, aga tean, et meil Eesti neid on, kes oskavad. Kaasakem neid!
Miks peaks seda mõtet toetama?
Miks ei peaks seda mõtet toetama?