Praegu kehtib riigikogu valimistel 5% valimiskünnis. See tähendab, et sellest allapoole jäänud jõududel sisuliselt puudub võimalus oma valijate tahet kuuldavaks teha. Nende jõudude hulgas võib olla nii uusi erakondi, kel pole veel õnnestunud “söösta komeedina poliitikataevasse”, populaarsuse kaotanud või seda mitte kunagi võitnud erakondi ning muidugi ukse taha jäänud üksikkandidaate.
Kuidas neid kuuldavaks teha? Kuidas anda neile võimalus seadusloomes kaasa rääkida? Selleks on vähemalt üks võimalus.
Arvan, et igati tasuks kaaluda “variparlamendi” loomist nendest jõududest, kes jäävad nö täielikku opositsiooni ehk parlamendi ukse taha. Selle nimi võiks olla VARIKODA.
Varikojal oleks kaks peamist funktsiooni: 1) seisukohtade esitamine seaduseelnõude suhtes, mida riigikogu menetleb või on seadusega vastu võetud (võib-olla oleks mõeldav isegi osalemine menetlusprotsessis, nt parandusettepanekute esitamisega?)
2) seaduseelnõude esitamine riigikogule
Isegi, kui varikoja seisukohad ei mõjuta konkreetsete vastuvõetavate seaduste sisu, on tulemuseks informatsioon valijatele (mis oleks siis, kui parlamendi moodustaksid nemad?). Taolise võimukriitilise survegrupina oleks varikoda kindlasti “vitsahirm” parlamendis olijatele.
Koos võiks see organ käia näiteks kord kuus, iga kuu ühel (nt viimasel) nädalavahetusel. Tehnilisi üksikasju (sh näiteks osavõtjate majutamine) korraldaks Riigikogu Kantselei “Varikoja osakond”. Varikodalaste tööd tasustataks, tasumäär oleks kaks või kolm tööpäeva . Tasu saaksid siiski vaid istungitel osalejad. Mujalt tulnutele kompenseeritaks ka transpordikulud ning nagu eelnevalt öeldud, korraldataks nende majutamine.
Liikjmeid oleks varikojal sama palju nagu riigikogulgi. Ka liikmeskond moodustuks samal põhimõttel – vastavalt valimistulemustele nende liikmete hulgast, kes kandideerisid riigikogust välja jäänud erakonna nimekirjas või olid mittevalitud üksikkandidaadid.
Miks peaks seda mõtet toetama?
Miks ei peaks seda mõtet toetama?